Talvine perelaager sai alguse 10. veebruaril, ühel harval
selle talve lumisel ja päikesepaistelisel päeval, kui Viimsist
startis buss pealelõunal Rakverre. Peale tubade üle vaatamist
saime kokku õhtusöögil. Heade vanade sõpradega kohtumisrõõm
jagatud, avati ilma suurema pidulikkuseta meisterdamis- ja
mängudetoas laager. Paljud veesõbrad sättisid kohe peale seda
trikood selga või ujumispüksid jalga ja asusid õhtut veetma
soojas ja ruumikas ning tegevus- ja võimaluste rohkes spas.
Kuid mõned vaprad lapsed tahtsid `privaatspad`, mida nad ka oma
hotellitoas vannis said ja nautisid seda omal moel.
Järgmisel päeval, peale rikkalikku hommikusööki, tutvustas
Helpificu tiim oma veebipõhist tugikeskkonda. Helpfic aitab
kokku viia erivajadustega inimesed, kes vajavad abi
igapäevastes tegevustes, inimestega, kes soovivad neid
abistada.
Terve laagri vältel oli avatud tulevasele sõbrapäevale
orienteeritud meisterdusideedega ja vahvate lauamängudega tuba,
kus tegevusjuhendajateks meile tuttavad Kristi ja Jana.
Pealelõunat külastasime põnevat Politseimuuseumit, kus toimus
giidide juhendamisel huvitav ringkäik, samas said lapsed
lustida ka muuseumi mängutoas. Õhtut nautisid enamus pered
jällegi erinevates basseinides ja mõnulesid mitmesugustes
saunades.
Mõni hetk on ilusam kui teine, nagu ütleb laulusalm. Ja me nõustume sellega. Kui hommikusöögilauas küsimusele, et kuidas teie perel uni oli, vastab erivajadustega lapse isa, ilma kurtmata, vaid niisama lihtsalt ja tavaliselt, et hea, nagu ikka, üks ´tants´ ajas teist taga ja küsija ei lohuta, ega tunne isegi muret, vaid naerab hoopis, sest temalgi juba 10 aastat järjest, peale kõige muu, vaja öösel lapsel 5-6 korda külge pöörata, siis see teineteisemõistmine ja tunne, et me ei ole üksi, ongi ilus hetk.
Talvelaagris veedetud kosutavast ajast koos pere ja sõpradega jäi meile hea mälestus. Vaheldus ja lõõgastus oli meeltmööda meile kõigile.
Aitäh meie suure südamega toetajatele ja Viimsi vallale tänu, kellele, oli see laager võimalik!